Alika võttis preemiad aasta debüütalbumi, aasta artisti, aasta naisartisti, aasta albumi ja mõistagi ka aasta laulu kategoorias, kus tuuseldas muidugi tema Eurovisiooni lugu «Bridges».

Ma vist ei saaks pretendeerida muusikakriitiku loojuva kuulsusega ametinimetusele, kui ütleks, et kõik see, mida Alikal on olnud meile pakkuda, on igati super. Kuulasin tema omanimelise (läbivate suurtähtedega) debüütplaadi ka enne sule tindipotti kastmist üle, koos kõikide teiste nominentidega – eks ikka selleks, et tekiks tervikpilt. Tervikpilt tekkiski ja selline, et ALIKA asetus kuulatutest pigem tabeli teise poolde.

Kõiki valikuid, mida plaadil tehtud, saab ilmselt pidada õigeteks või isegi kuldseteks («Kuldne valik» oli kunagi ka üks odav Põltsamaa vein) – domineerib energiline ja plastiline disco-funk, mis on nii maailma kui ka Eesti popis domineerinud pea terve selle sajandi (isegi tihtilugu Eesti esirokkariks nimetatav Tanel Padar on episoodiliselt suutnud oma rock’i-mehe vesti selle kasuks vahetada), n.ö kirssideks tordil paar power-ballaadi (too «Bridges» loomulikult), paar venekeelset taiest ka.

Jaga
Exit mobile version