Isaac Rosa on teose üles ehitanud huvitava võttega: nimelt alustab ta loo jutustamist hetkest, kui katastroof on juba toimunud ja lahutatud abikaasad püüavad meeleheitlikult oma minevikku kokku pakkida, ning liigub ajas tagasi nn õnneliku lõpuni, jõudes silmapilguni, mil kaks armastajat esimest korda kohtuvad. Äraspidine kronoloogia, mis nõuab lugejalt veidi harjumist, koosneb mehe ja naise dialoogist, kus vahelduvad meelekibedus, süütunne, kahetsus, viha ja vimm, kiindumus ja loomulikult armastus, mille võrseid aastate jooksul kuhjunud mullakihtide alt tasapisi välja kaevatakse.

Armastust ei kujutata niisiis happily-ever-after-võtmes, mida massimeedia ja turundustrikid propageerima kipuvad, vaid kogu selle ebatäiuslikkuses ja vastuolulisuses. Isaac Rosa võrdleb armastust valusalt tootega, mida otsitakse nagu «mõttetuid elamus-, spaa- ja langevarjuhüppepakette», et seista vastu elamise ebamugavustundele. Armastuse objektiks võib kirjaniku sõnul olla ükskõik milline inimene, kes satub teele ette õigel hetkel – siis, kui ollakse armastuse illusioonile iseäranis vastuvõtlik. Armumist kõrvutab ta tegelaskuju loomisega kahepoolses teesklusmängus, kus pettumisele pole esialgu ruumi.

Jaga
Exit mobile version