Ega Türgiski tegin hommikuti tööd: ärkasin üles, lõin arvuti lahti ja hakkasin tegelema. Mingid otsad oli vaja kinni siduda. Nüüd käib action juba täie hooga, sest olen öelnud, et mina jätkan Pärnus.
Kuigi tuleb ausalt tunnistada: ma otsisin vahepeal inimest, kes võtaks minu töö üle. Olin nõus tegema nagu [Rapla juht] Jaak Karp, et olen aastakese tiimi juures nõunik. Aga nii ma ei tahtnud, et Pärnust koss päris ära kaoks. Kui need emotsionaalsed hetked saabuvad, siis hakkad mõtlema: milleks see kõik vajalik on?
Miks ma siiski seda tööd edasi teen: tänu korvpalliliidule, aga ka sellele, et ma nägin, mis Raplas toimus. Pärast mängu oli buss ümbritsetud Pärnu fännidest, neid oli seal sadakond. Nad tulid minu juurde ja küsisid, mis ma nüüd edasi teen. See oli nii keeruline situatsioon, kui sa tunned, et sulle tehti [kohtunike poolt] tõsiselt haiget. See valu … Ümberringi kõik tunnistasid, et see (väljaviskamine, M. P.) oli vale.
Mul oligi peeglisse vaatamise koht: panustan siia klubisse oma isiklikku raha, pere aega, absoluutselt kõike. Olen seda asja kaheksa aastat teinud, aga nüüd, peale Rapla mängu oli ikka üliraske.
Teadsin Jaak Karbi otsust lõpetada juba enne mängu. Tema on seda asja ajaliselt kõige kauem ajanud, mina teisena tema järel. Jaak mõistis mind väga hästi: tuli bussi juurde, tegime veel koos viimase pildi, kus oleme klubijuhid. Need olid liigutavad hetked.