«Viimase kahe aastaga on surnud juba 25–30 tuttavat.»

«Opioidisõltlaste selline demoniseerimine olukorras, kus Tartus surevad juba suhteliselt noored inimesed nitaseenide üledoosidesse samas tempos kui Tallinnas ja Narvas, on kontraproduktiivne ja täiesti mõistetamatu,» sõnab Kalvet.

Kui iga narkomaan sooritab seaduse järgi kuriteo, poevad nad peitu ega saa abi

Eestis on uimastid tehniliselt dekriminaliseeritud. Väikeste uimastikoguste käitlemist ja tarvitamist karistatakse väärtegudena, suure koguse piir algab kümnele keskmisele kodanikule narkootilise joobe tekitamiseks piisavast kogusest.

Paraku ei ole meil levivate mitmesuguste keelustatud narkootiliste ainete suurte koguste piirmäärad üldsusele lihtsalt mõistetaval kujul kättesaadavad. Mõned ametkonnad on sellise teabe varjamist põhjendanud hirmuga, et piirmäärast teadlikud tarvitajad tunneksid muidu, et väikeste koguste käitlemine on kuidagi «lubatud».

Ametkondade hirmude tulemiks on, et tegelikult ei tea enamik uimastitarvitajaist, kas nad mingi aine mingit kogust omandades sooritavad kriminaalkuriteo või mitte. Kuna keemiliste uimastite puhul (erinevalt taimsetest) mõõdetakse kriminaalmenetluste käigus hõivatud aines sisalduvate puhaste toimeainete koguseid, võib kriminaalsüüdistus tabada n-ö välguna selgest taevast ka selliseid tarvitajaid, kes enda teada käitlesid väikseid koguseid. Nii on viimaselt ajal juhtunud nt harjumuspäratult puhta kokaiiniga.

Omaette probleem on ainetega, mille suhtes kujuneb regulaarsel pruukimisel kiiresti ravimitaluvus, nii et soovitud seisundi saavutamiseks peab tarvitama korraga rohkem kui keskmine kodanik. See tähendab, et sõltuvushäirega tarvitaja, kes ei soovi kriminaalkuritegu toime panna, peaks külastama aine müüjaid mitu korda päevas.

Nüüd, mil ametkonnad tõsimeeli otsivad võimalusi nn samariitlaseseaduse kehtestamiseks (mis kaitseks jõuorganite sanktsioonide eest inimesi, kes üleannustanud kaaslasele või iseendale kiirabi kutsuvad), üledoosiennetuse kabinettide rajamiseks ja ainete testimiseks – mis kõik on väga head meetmed üledoosisuremuse vähendamiseks –, tekitab nitaseenide suure koguse piiri määramise praegune meetod olukorra, mis saab üledoosiriski ainult suurendada. Nimelt on kõigi nende seadusemuudatuste ja uute teenuste üks eeldus, et keegi asjaosalistest ei käitle suuri ainekoguseid ega pea kartma kriminaalvastutust.

Olukorda, kus uimastitarvitajate toetamiseks loodavatel teenustel osalemise tingimuseks on uimastite mittetarvitamine, sobib minu arust kirjeldada sõnaga kafkalik.

Kui riik jätkab mõnede ainete suure koguse piiri määratlemist viisil, mis absoluutselt kõik tarvitajad eos kriminaliseerib, ei ole see mitte kahjude vähendamine, vaid sadomoralistlik kius. Kui riik soovib juba praegu katastroofilist ja üha süvenevat üledoosisuremuse probleemi lahendada, tuleb sellest kiusust loobuda ja õppida eri uudisuimastite, sh sünteetiliste opioidide toimeid täpsemalt määrama. Ja kui see mingil põhjusel (nagu referentsainete puudumine laborites) võimalik ei ole, siis kehtestama suure koguse piirmäära selle järgi, kui suured on ühekordsed kogused, mida meil parasjagu müüakse ja tarvitatakse. Igasugune jutt, mis üritab tõsimeeli kinnitada, et pikema staažiga opioiditarvitaja päevasest uimastikogusest piisab kaifiks poolele riigi elanikkonnale peab lõppema. Opioidisõltlaste selline demoniseerimine olukorras, kus Tartus surevad juba suhteliselt noored inimesed nitaseenide üledoosidesse samas tempos kui Tallinnas ja Narvas, on kontraproduktiivne ja täiesti mõistetamatu.

Mart KalvetEesti psühhotroopsete ainete tarvitajate ühingu MTÜ Lunest juhatuse liige