Kõige esimene reaktsioon oligi, et Venemaa president helistas USA presidendile.
Kõigil varasematel kordadel, nagu siis kui Mustal merel lasti põhja ristleja Moskva või kui Ukraina ründas Venemaa naftabaase, reageerisid venelased kohe raketirünnakuga Ukraina linnadele. Nüüd tehti üks kõne USA presidendile. Siit võib välja lugeda, et ilmselt küll hakati mingisugust muud operatsiooni üles ehitama, aga siis hinnati, et selleks pole jõudu.
Mõneti on see siiski päris osavalt tehtud. USA president, kes ju varem ähvardas Venemaad sanktsioonidega, on nüüd täiesti vait.
Kui kaua võtab aega, et venelased oma lennukite kaotusest toibuvad?
Täielikult ei toibu nad sellest üldse, kuna neid lennukeid juurde ei ehitata. Sõda aga kulutab seda ressurssi kahel põhjusel kiirenevas tempos. Üks on see, et nad kaotavad reaalselt lennukeid ja keegi pole suutnud kokku lugeda, palju neid on lõplikult kaotatud, sest osa lennukeid, mida Ukraina on varem rünnanud, on kas taastatud või neid taastatakse.
Teine probleem on see, et kuna lennukid lendavad palju tihedamalt kui enne sõda, siis nad ka kuluvad. Seetõttu on strateegilise lennuväe võime pidada niisugust globaalset sõda küsimärgi all. See kindlasti ei ole võrreldav enam sellega, mis ta oli 2022. aasta alguses. Venemaa jaoks on see väga tõsine probleem.
Kuidas on nende lennuväljadega, mida ukrainlased ründasid?
Siinkohal tekibki küsimus, kust need strateegilised pommitajad täna öösel õhku tõusid. On selge, et Venemaa pidi korraldama selle vasturünnaku niimoodi, et strateegilisi pommitajaid selles kasutatakse. Ta peab näitama, et tal on need lennumasinad töökorras ja et on olemas võime rakette tulistada.