See summa on kümme korda suurem kui Ladina-Ameerika kuu keskmine palk. Seega on tegemist hea stiimuliga. Paljud Ladina-Ameerika sõdurid tulevad pidama vabadusvõitlust, mis motiveerib lisaks.
Ladina-Ameerika sõdurite värbamisprogrammi juhib kaitseministeeriumi ametnik ja leitnant Oleksi Beževets. Tema sõnul värvatakse välismaalt praegu tuhandeid võitlejaid kuus. Keskmine värbamisnäit on 27 000 inimest kuus, mis on 15 000 võrra väiksem kui Venemaal.
Risk on välisvõistlejatega see, et nad kipuvad ka deserteerima. Lisaks kasvab globaalses lõunas Venemaa mõjuvõim. Ladina-Ameerikast tulnutel on raske võõraste tingimustega kohaneda: võõras söök, karmid ilmastikutingimused ja pidev droonioht.
«Ma käsin neil ette kujutada kodus olevat külmikut, kus õlled sees. See on kuskil miinus seitse. Seejärel palun neil lahutada veel 20 miinuskraadi,» sõnas The Economistile 33-aastane endine Kolumbia merejalaväelane Ortiz. «Nädalaid järjest pesemata. Põllule seatud välikäimla – see on suurim šokk.»
Üks eraldi proovikivi on suhtlemine. Hispaania keelt valdavad ohvitserid võivad saada surma ja siis on keelebarjäär ees. «Oleme välja töötanud oma suhtlusviisid,» ütleb J-C. «Väike kõrvapuudutus, et öelda teile näiteks – sõber või vaenlane.»
Venemaa värbab samadelt turgudelt. Ukrainal ei ole välisriigis rahvusvahelist värbamisüksust. Ortiz väidab, et mõned Kolumbia endised sõdurid on väljas Venemaa eest, ent kõige enam on Vene armee ridades ikkagi Põhja-Koreast pärit sõdureid.
Vene luure üritab välisriikidest värvatutest enam infot saada. Vangi võõrleegionärid kukkuda ei taha. «Venelased võivad su tappa,» räägib Infante, kes on Vene sõjavangide olukorraga juba tuttav. «Aga kui nad lasevad sul elada, pole see pärast kunagi elamist väärt.»