teatrit ei mõista mitte keegi, ammugi siis arvustajad

Tšehhi muhe jutuveeretaja ja ajakirjanik Karel Čapek (1890–1938) lavastas 1920. aastate alguses Prahas Vinohrady teatris kümmekond näidendit, põhiliselt Molière’i ja Aristophanese komöödiaid, ning pani seejärel, täpselt saja aasta eest kirja, milliseid ootamatuid takistusi tuleb teatritegemisel lakkamatult ületada, enne kui näitemäng jõuab esietenduseni.

Lõbusaid lugusid vestes toob Čapek kulisside tagant välja kõikvõimalikud tegelased, tunded ja loovad jõud, milleta lavastus ei sünniks, aga jätab aupaklikult ruumi ka teatri saladusele. Kaksteist aastat hiljem otsustas ta samal moel ette võtta ka üha populaarsema filmikunsti köögipoole, sest filmi lõpptulemuse ja tootmisprotsessi vahel nägi ta veelgi põnevamaid kääre.

Loe raamatust kaht juttu!

See õpetlik kirjatükk tahaks hea meelega kirjanikele, publikule ja tagatippu ka kriitikale ära seletada, kuidas sünnib näitemäng ja mis muutumised ta kõik peab enne läbi käima, kuni temast viimaks koorub nagu kookonist uhke ja hiilgav esietendus. Me ei taha petise kombel teeselda, nagu mõistaksime me teatrit, tõsiasi on see, et teatrit ei mõista mitte keegi, ei inimesed, kes on lavalaudadel halliks läinud, ei vanimadki teatrijuhid, ammugi siis arvustajad. Püha jumal, kui dramaturg võiks ette teada, et tükil on minekut! Kui teatrijuht suudaks ette näha, et tükk teeb hea kassa! Kui näitlejal oleks eelnevalt mõni märk, et ta oma osa välja mängib! Siis, siis küll võiks teha teatrit niisama rahumeeli ja ausalt, nagu tehakse toole-laudu või keedetakse seepi. Kuid teater on kunst nagu sõjapidamine ja hasart nagu õnnemäng ruletil; ükski hing ei oska ette aimata, kuidas asi välja kukub. Mitte üksnes esietendusel, vaid igal harilikul õhtul sünnib lausa ime, et tükki üldse mängitakse, ja kui teda juba mängitakse, et ta siis ka lõpuni mängitakse. Näitemäng ei sünni mingi plaani täitmise tulemusena, vaid loendamatute ja ootamatute takistuste lakkamatu ületamise teel. Iga riidetükk dekoratsioonis ja iga närv näitemängu mängivas inimeses võib iga hetk rebeneda; tavaliselt siiski ei rebene, kuid sellest hoolimata on õhkkond närviline; see lihtsalt ei saagi teistsugune olla.