Station Narva – hilissuvine betooni, kivi ja jõe romantika

Lähed rongiga. Siis tuleb viimane peatus. Hilissuvine soojus. Laiskus ka. Viska või mõne puu alla pikali ja jää magama. Kuuldavasti on kohalikud festivali ka üles leidnud. Tallinna rahvast nii palju ei näegi. Ega ei tahagi näha ausalt öeldes, neid näeb Tallinnas ka. Üritusi toimub selle kolme päeva jooksul palju, kõigest ei jõua osa võttagi. Kõigest osa võtmise idee on mulle alati muidugi ka perversne tundunud.

Põhiliseks võib pidada linnuses toimuvat, kuigi ega linnaski kohatavat saa maha salata ega teisejärguliseks pidada, nime järgi on ju ka tegu linnafestivaliga. Programm on kindla käega kureeritud, usutavasti igale maitsele, või oleks õigem öelda paljudele maitsetele, igale maitsele kõlaks nagu halvasti. Iga maitse on kärbestele. On uuemat ja vanemat, akustilisemat ja elektroonilisemat, kärisevamat ja pehmemat, kõrgemat ja madalamat, popimat ja alternatiivsemat. Mõni kohalik artist ikka ka.