2003. aasta jaanuaris saabub kirjanik Anne Beresti vanemate postkasti anonüümne kaart, millel on kirjas vaid neli nime. Need kuulusid tema ema Lélia juutidest vanavanematele, tädile ja onule, holokausti ohvritele, kes kõik hukati 1942. aastal Auschwitzis.
Kuusteist aastat hiljem otsustab Anne välja selgitada, kes selle kaardi saatis ja miks. Mis paneb teda tegutsema? Ta ise ütleb selle kohta nii: «Ma olin jõudnud sellisesse ikka, kus mingi jõud sunnib inimest tagasi vaatama, sest mineviku silmapiir on nüüd avaram ja salapärasem kui see, mis ootab ees.»