Paraku on sügis jõudnud nii kaugele, et piirangud soomustehnika liikumiseks pigem süvenevad ja seda ka lõunarindel. Lõunarinde kõige olulisem lõik on Dnepri jõe ja suures osas tühjaks voolanud veehoidla joonel ja seal ei suuda kumbki pool pealetungioperatsioone arendada. Venelased võivad küll üritada uut sissemurret lõunarinde kesksektoris, aga see on võrreldav ukrainlaste eelmisel suvel üritatud samasuguse katsega, mis ei õnnestunud, kuna mõlema poole kindlustused on selles piirkonnas tugevad. Seega mingit püsivamat läbimurret ei ole seal võimalik saavutada.
Milline väljaõpe on Põhja-Korea sõduritel ja kas neid on võimalik panna sõdima koos Vene vägedega?
Seda, milline on nende väljaõpe, peaks küsima Lõuna-Korea luurelt. Nemad kindlasti suudaksid anda sellele kõige adekvaatsema vastuse. Nende rakendamise juures ei ole tegelikult ohtlik mitte sõjaline külg, vaid pigem poliitiline külg. Seni on seda sõda ikkagi peetud niiviisi, et kumbki pool ei ole kaasanud ametlikult teiste riikide sõjaväelasi. Venelased kasutasid küll pealetungiks põhjast Valgevene territooriumi, aga Valgevene sõdurid selles ei osalenud. Nii et see on ohtlik eskalatsioon, kuna esimest korda rakendatakse sõjas teiste riikide relvajõude otseses sõjategevuses. Iseasi on, kas see venelastele mingit sõjalist edu toob – pigem mitte.
Kui suured probleemid on Ukrainal oma armeega, räägitakse, et sõdurid on väsinud?
Kogu Ukraina armee väljaõpe ja mobilisatsioon on suured probleemid. Ukraina lähenemine on kogu selle kallaletungi ajal olnud vale selles mõttes, et nad ei ole tunnistanud, et see sõda on nende jaoks totaalne. Donbassi sõda suudeti kaheksa aastat pidada väheste jõududega ja võib-olla tekkis illusioon, et seda on võimalik nii ka jätkata. Seda enam, et esialgu oli personali täiendamiseks neidsamu Donbassi sõjaveterane päris palju võtta, mistõttu see valdkond ei arenenudki kuskile. Korruptsiooon komissariaatides, kogu väljaõppesüsteemi nõrkus ja kogu mobilisatsioonisüsteemi nõrkus – neid vigu ei parandatud.