Investeeringuid on küll rohkem kui eelnevatel aastatel, aga reaalselt ei ole kaitsevaldkonnas viimaste aastate jooksul suurenenud raha hulk rohkem kui 20 protsenti, samal ajal kui kui mõnes muus riigis, nagu Hiinas ja Venemaal, tõstetakse 300–600 protsenti. Nii et Euroopa ei ole veel tegelikult aru saanud, et tuleb päriselt sõjaks valmistuda. Mõtted liiguvad õiges suunas ja me näeme ka mitmesuguseid eraalgatusi, vähemalt kaitsetehnoloogia valdkonnas soovitakse osaleda, aga seal on veel piirangud peal. Üks suurimaid muresid ongi see, et kaitsetööstuses on investeerimine erakapitali jaoks ikkagi kuidagi võrdsustatud alkoholi, narkootikumide ja pornotööstusega. Ka pankadest selle jaoks laenu ei saa ja investeerimisfondid sellistesse asjadesse nagu kaitsetööstus ei investeeri.
Kas on põhjust arvata ja karta, et venelased suudavad veel enne aasta lõppu ukrainlastele mingi halva üllatuse korraldada või äkki suudavad hoopis ukrainlased millegagi veel üllatada?
Venelased igal juhul proovivad. Tänane raketirünnak näitas, et infrastruktuuri rünnakud jätkuvad ja nagu eelmisel aastal, püüavad venelased ka nüüd Ukraina ühiskonda survestada sellega, et hävitada energiataristut, mille tulemusena inimesed külmetavad ja on veel rohkem vihased.
Aga eks üllatused on iga sõjalise operatsiooni osa. Kes suudab vastast üllatada, see on nii-öelda võidumees. Riskikoht on see, et kui sa ei mõtle pikalt läbi, mis selle tulemus peab olema, vajub see nagu õhupall tühjaks. Nii et ma pigem ei usu, et kumbki pool on võimeline ootamatult midagi suurejoonelist tegema. Nii palju ikkagi on praegune luureinformatsioon juba põhjalik.
Nii et tegelikult venelased ei suuda isegi Kurskit täielikult tagasi võtta?
Praegu näib, et nad päris ei suuda, aga ma usun, et Pokrovski võtmine on lähinädalate küsimus.