omavalitsused peavad soojusmajanduses ohjad haarama ja survet suurendama

Soojusmajanduse arengut riigi tasandil koordineeriva kliima­ministeeriumi arvates peaks omavalitsused olema oma ülesannete täitmisel aktiivsemad, kuid ministeeriumil ei ole veel selget plaani, kuidas seda saavutada.

Hiljuti valmis ministeeriumi tellimusel tulevikustsenaariumite analüüs selle kohta, kuidas jõuda aastaks 2050 süsinikuneutraalse soojus- ja jahutusmajanduseni. Eksperdid on riigi ette pannud viis võimalikku tulevikuteekonda, kuidas jõuda aastaks 2050 süsinikuneutraalse soojus- ja jahutusmajanduseni.

Investeeringute ligikaudset vajadust on hinnatud neist neljal juhul. Kui valida süsteemide elektrifitseerimine (lokaalses või kaugküttevõrgus vee soojaks saamiseks kasutatakse elektril töötavaid lahendusi), tuleks tehnoloogiatesse ja kaugkütte taristusse investeerida ligikaudu 2,3 miljardit eurot, kaugkütte n-ö võimendatud arendamise puhul (kaugküte on põhiline) tuleks ekspertide arvates arvestada väljaminekuga suurusjärgus ca 2 miljardit (sh pool sellest taristusse). Lokaalsete küttelahenduste eelisarendamise puhul on vastav summa ca 1,3 miljardit ja tehnoloogianeutraalsete lahenduste (s.o eri lähenemisi kombineeriv stsenaarium) korral ca 1,2 miljardit eurot. Ka seniste tehnoloogiliste lahendustega jätkamise korral oleks vaja investeerida vähemalt 0,9 miljardit eurot. Valikut eri kavade ja ka rahastamisskeemide vahel pole veel tehtud.

Analüüsi koostajad peavad eesmärgi saavutamise üheks eelduseks omavalitsuste rolli tugevdamist selgemate juhiste andmise, finantseerimise ja administratiivse toe kaudu. Selle käigus on Riigikontrolli arvates oluline sõnastada üleriigilisi kliimaeesmärke arvestades konkreetsed ootused ka omavalitsuste rollile ning vaadata koos sellega üle omavalitsuste ülesanded ja võimalused oodatavat rolli täita.

Eraldi tähelepanu vajab soojusettevõtja arenduskohustus. Tuleb kriitiliselt hinnata, millised on omavalitsuse võimalused arengut suunata, arvestades väljakujunenud taristu omandisuhteid (pea pooltes piirkondades kuulub taristu eraettevõtjale). Samuti tuleb arvestada asjaolu, et arendussurve tekib ka soojuse piirhinna kujunduse kaudu, mis on Konkurentsiameti pädevuses. Kui arenduskohustuse määratlemine jääb ka edaspidi omavalitsuste ülesandeks, tuleks minimaalse lahendusena anda praktilisi suuniseid, kuidas omavalitsustes arenduskohusust sisustada.

Riigikontroll tegi eelnevaga seoses soovitusi kliimaministrile, kes lubas nendest riikliku energiamajanduse arengukava (aastani 2035) koostamisel ka juhinduda.