olukord ei ole nii hull

Nüganeni sõnul õpib vaataja üsna kiiresti, kui juhtida tähelepanu mingitele asjadele. «Aastaid tagasi suvelavastustel, kui vihma sadas, tõstsid inimesed esimestes ridades vihmavarjud pea kohale,» meenutas ta. «Nad lihtsalt ei mõelnud sellele, et tagumises reas inimesed siis enam ei näe. Pärast seda, kui hakati sellele tähelepanu juhtima, pole praegu ühtegi inimest, kes suvelavastustes esimestes ridades vihmavarju lahti teeks.»

«Mul on kogemus ühelt festivalilt väljaspool Eestit, kus mängiti minu lavastust. Ühel tundlikumal hetkel, kus näitleja tõesti rääkis liiga vaikselt, saalist hõigati: »Uu, ma ei kuule, ma tõesti lihtsalt ei kuule.« Saalis oli haudvaikus. Vaikus kestis vast kümme sekundit,» ütles näitleja ja lavastaja Elmo Nüganen. «Lavastus jätkus samast kohast, näitleja tõstis helinivoo kõrgemale, hakkas kõvemini rääkima ja mis oli kõige naljakam, ta hakkas ka paremini mängima.»

Nüganeni sõnul võib kontsertidel probleem olla isegi suurem kui teatrietendustel. «Kontserdil tahab kuulaja vaimselt keskenduda selle muusikale, see nõuab pingutust ja seepärast on mobiilihelin kontserdil palju häirivam kui teatris,» ütles Nüganen.

«Natuke on see ka torm veeklaasis, olukord ei ole nii hull, kui sotsiaalmeedia seda võimendab,» selgitas Nüganen. «Üksikuid juhtumeid ikka on, pigem tuleb nende üksikute juhtumitega tegelda, küll see üks inimene, kes esimeses reas vihmavarju lahti tõmbab, saab aru, et teised nii ei tee ja jätab ka selle tegemata. Kui kõrvalistuja annab sellele inimesele, kes etenduse ajal vaatab telefoni, ilma sõnadeta, silmadega märku, et telefon segab, siis ma usun, et teine inimene paneb telefoni ära.»