noorte põlvkond on nagu kapslis kinni

Punkmuusika, filosoofia, eksperimentaalfilmide ning müütide keskel üles kasvanud Llansó pole siin elades aga muutunud Harju keskmiseks papsiks – vastupidi, tema uus film on transhumanistlik satiir, kus noored suvepuhkusel neiud satuvad erakordse tehnoloogia otsa. «Kapitalism võtab kõik ideed ja muudab need lihtsaks. Gurud räägivad, et nädal aega mediteerides on võimalik oma eesmärgid saavutada,» ohkab Llansó.

Kuna Llansó sõitis äsja filmiga Brasiiliasse Fantaspoa žanrifilmide festivalile, kus näidatakse ka Moonika Siimetsa «Musta auku» ja Sander Marani filmi «Mootorsaed laulsid»​, vestlesime Zoomi vahendusel.

Kas mõtlete endast kui žanrifilmide tegijast?

Mu senistes filmides on žanrielement ja ma tunnen end žanrifilmide tegijate kogukonda kuuluvat, aga näen end ka arthouse-filmitegijana. Žanrifilmide kogukond muutub vahepeal kitsaks ja konservatiivseks. Kui vaadata näiteks õudusfilme, siis seal korratakse end väga palju.

Kui keeruline on olla originaalne, vältida kordamist?

Selleks tuleb pidevalt õppida ja otsida. Hindan loojaid, kes tegelevad kogu aeg avastamisega nii filosoofilises kui ka esteetilises mõistes. Palju mugavam on jäljendada. Eestis on raske olla originaalne, sest kogukond on väike ning kergesti tekib tunne, et silmapaarid jälgivad sind, kõigil kujuneb kiiresti mingi terav arvamus välja.