Kui «Rõngu roimade» esimeses jutukogumikus teeb Jans agathachristieliku kübaratriki, pannes samade kaante vahele nii äsja pastoriks saanud Lenzi esimese juhtumi aastast 1801 kui ka tema viimase juhtumi Rõngu pastorina aastast 1819, siis teise jao kõik kolm lugu jäävad vahepealsesse aega, perioodi 1804–1810.
Elu Rõngus on edasi liikunud, pastoraat on juba elamiskõlblikuks kõpitsetud, Lenz on naise võtnud ning juba esimesed kaks järeltulijatki ilmavalgust näinud, kuid maarahva kombed ja ebausk, samuti vanad vaenud on hoolimata pastori pingutustest koguduse hingede eest hoolt kanda visad kaduma. Nii tuleb terava taibuga kirikuõpetajal taas kurikaelad üles otsida ning tõde päevavalgele tuua.