Kunstiturg on alati muu majanduskonjunktuuriga pisut teist sammu käinud, kuid ilmselgelt üldine sentiment mõjutab ning omad lainetused on sellelgi. Koroonapandeemia järgne optimistlik turg on asendunud kobarkriiside ja määramatusega. Kunstituru, ennekõike esmaturu (teos on müügis esimest korda), suur eelis on vabadus inflatsioonist ja intressimääradest, sest kunstnike individuaalsed karjäärikõverad sellest ei sõltu. Väga head kunsti tehakse ka väga halbadel aegadel.
Kunsti järelturg on ühiskondlikele protsessidele tundlikum ja seda just pakkumise poole pealt – segastel aegadel tippteoseid müüki ei paisata – oodatakse lihtsalt paremaid. Ka Eesti kevadistel kunstioksjonitel kuuekohalisi alghindasid ei olnud ja haamrihind tõusis kuuekohaliseks vaid ühel teosel – Tiit Pääsukese «Rahvariie III», mis tõusis 133000 eurose haamrihinnani. Tema teinegi teos «Part» tõusis 87000 euro suuruse haamrihinnani, mis tähendab, et kevadoksjonite kõige edukam (müügisumma mõttes) autor on oma eluajal järelturul väga hinnatud.