Pärast 2019. aasta aprilli tulekahju koguti annetustena 846 miljonit eurot kokku 340 000 annetajalt 150 riigist. Lisaks eraldati vahendeid ka teistele mälestusmärkidele.
«See katedraal on siin seisnud üle kaheksa sajandi. See pidas vastu kahele maailmasõjale, paljudele lahingutele ja sõjakäikudele. Otsus Notre–Dame’i taastada näitab meie võimet päästa, taastada ja mõnikord ka uuesti leiutada seda, kes me oleme, säilitades meie päritolu. See on sõnum inimkonna saavutustest,» ütles Prantsusmaa president Emmanuel Macron CNN-ile.
Tegemist oli tohutu projektiga: rohkem kui 2000 töölist osales taastamistöödes ja asendati umbes 1300 ruutmeetrit kivi, puhastati 8000 orelivilet ning valmistati ja paigaldati 1500 tammepuidust pinki. Muuhulgas saadeti Eestist ka tuliuus Estonia klaver, mis Eestis ka sisse õnnistati.
Asenduskivid katedraali taastamiseks toodi põhja-Prantsusmaa karjääridest. Eksperdid suutsid originaalkivis tuvastada väikeseid tunnusjooni – näiteks teatud fossiile –, mis aitasid määrata kivi geograafilise päritolu. Valdav osa kivist oli küll kahjustamata, kuid seda kattis ajapikku kogunenud tolmu- ja mustusekiht ning ka tahma ja pliipulbri kiht tulekahjust ning selle kustutamisest. Kivi puhastati kõigepealt suure võimsusega tolmuimejatega ning seejärel pihustati pinnale puhastusvahend, mis koorus maha koos mustusega.
Sama hästi ei läinud aga katedraali puitelementidel, mis kõik põlengus hävisid. Ükski 800-aastane tala ei säilinud, kuid need asendati originaalile võimalikult sarnase tammepuiduga Prantsusmaa metsadest.
Leida tuli umbes 1200 tamme, millele kehtestati ranged nõuded: nad pidid olema sirged, ilma oksakohtadeta ja vabad nn «külmapragudest», ning vähemalt 13 meetrit pikad. Suurem osa puidust saeti käsitsi ja neist raiuti seejärel kirvestega välja sobiv kuju, just nagu talade valmistamisel 13. sajandil.