me näeme aeg-ajalt, kui odav elekter olla võiks

Tegelikult on elektri, kaugkütte, kraanivee või mis iganes muutuva nõudlusega kauba viimase ühiku tootmine suhteliselt kallim, kui nende ühikute, mida on vaja toota pidevalt. Lihtsalt teiste kaupadega me ei näe seda nii vahetult kui elektrituru puhul.

See on nii olnud läbi ajaloo ja ilmselt ka nõukogude ajal, lihtsalt hinnastamine oli teine, mistõttu tarbija seda päris hinda vahetult ei näinud. Piltlikult öeldes maksti odava tootmisperioodi ajal üle, et nõudluse kasvamiseks vajalik ressurss oleks olemas ja juba hinnas sees.

Ükskõik mis kauba/teenuse puhul, kui seda ei saa hoiustada, on viimase ühiku tootmiseks vajaliku ressursi ülalpidamine väga kallis. Elekter on ilmselt suurtes kogustes kõige keerulisemalt hoiustatav «kaup» üldse, mistõttu järsu kõrge nõudluse katmiseks on kindlasti vaja üleval pidada elektrijaamu, mida üliharva vaja läheb. Kui seda ei tehtaks, kustuksid tuled sootuks.

Seetõttu on elektri hinnavolatiilsus ka suhteliselt kõrgem kui teiste kaupade oma. Samal põhjusel läheb elektri hind aeg-ajalt ka üle mõistuse odavaks või isegi negatiivseks, sest konkurentsi raames tahetakse oma toodetud kaubast lahti saada, sest hoiustada seda ei saa.

Kui meil oleks rohkem odavat ja stabiilset tootmist, oleks ju kogu aeg pööraselt odav!? Vastus on «EI» – probleem tuleneb sellest, et nõudlus ei ole konstantne. Endiselt, kui lattu toota ei saa, pead püsti panema mis iganes tootmise, mis saab väga vähe töötunde, mistõttu selle hind väheste toodetud ühikute kohta on ikkagi kõrge!