Mai Levin esitab kaks põhjust, miks Estonia juurdeehitus pole hea mõte

Ühtlasi tahan öelda sõna sekka SüKu kohta. Kardan nimelt, et sinna suurt midagi ei mahu. See kartus põhineb teatud ettekujutusel Tartu Kunstimuuseumi kogude suurusest ja kvaliteedist. Neis kogudes on suurepäraselt esindatud Pallase koolkond – maal, graafika, joonistus, skulptuur, sh pea 500-line Anton Starkopfi teoste kogu, mis otse karjub skulptuurigalerii ja -aia järele.

Seal on suurepäraselt esindatud Noor-Eesti põlvkond, viimase kolmveerandsajandi Tartu, ja mitte ainult Tartu, kunst. Uued meediad vajavad palju ruumi. Kunsti ei tehta pelgalt hoidlas hoidmiseks, aga püsiekspositsioon on Tartu Kunstimuuseumis olnud ainult üürikest aega, vist 1980. aastate lõpus, mil muuseum sai lisaks Vallikraavi tänava majale nn viltuse maja. Viltuses majas võiks tulevikus eksponeerida Tartu Kunstimuuseumi rikkalikku baltisaksa kunsti kogu, teha sellest üks baltisaksa kultuuri keskus.

Tartus on loodud ka arvestatavat tarbekunsti, mille kogu asub praegu koos Tartu Kunstimuuseumi teiste kogudega Raadil. Miks ei võiks uue laheda muuseumimaja Raadile, ERMile seltsiks ehitadagi? Sinna pääseksid kenasti ligi rahvusvahelisi näitusi toovad furgoonautod, seal on ruumi külastajate autodele. Bussiühendus ei pruugi nii nadiks jääda, nagu ta seda praegu on. Kõik kultuuriasutused ei pea tingimata mahtuma väikesele maalapile, mida kutsutakse kesklinnaks.

Keskraamatukogu võiks kokku ehitada pigem Kirjandusmuuseumiga, mis hõlmaks ka näiteks Karl Ristikivi muuseumi. Lähenev Eesti raamatu aasta on viinud mõttele, et raamatut peaks toetama ka materiaalse baasi puhul.

Öeldakse, et unistada ju võib, aga raha pole. Raha pole kunagi piisavalt, aga Eesti kultuur on kasvanud vägevaks, vajab pidevat hoolt ja seda vastavalt selgele perspektiivplaanile. Selleks jätkugu tahet ja armastust.