Lucas Debargue on enamat kui pianist

Tema maailma kuuluvad lisaks klassikalisele klaverile kirjandusõpingud Pariisi Diderot’ ülikoolis, džäss, mida mängides ta tudengina baaris leiba teenis ja mida praegugi mängib, ning basskitarr rokkbändis.

Debargue rääkis Postimehele muusikast, mida ta Tallinnas mängib, ja keerulisest ajast, milles elame.

Olete oma intervjuudes korduvalt öelnud, et muusika ei ole pelgalt meelelahutus, vaid pigem sügav läbielamine. Millisena näete oma suhet kuulajaga?

Kontserdil räägin ma muusika keeles ja soovin muusikas peituvat täiel määral elavaks teha. Muusiku ja kuulaja vahel tekib nagu ühine paralleelaeg, ühine osadus – nimetaksin seda just niimoodi.

Teie kavas on Raveli kahe teose kõrval ka valik Gabriel Fauré muusikat. Teist on saanud nagu selle helilooja saadik, kui eelmisel aastal plaadistasite firmale Sony Classical kogu tema klaveriloomingu ja korraldasite tema loomingust loeng-kontserte, mitmed neist ka videoloengutena Youtube’is. Prantsuse heliloojatest teataksegi eelkõige Raveli ja Debussyd, aga milline helilooja on Fauré?

Fauré on tänini üks klaverimuusika ebaõiglaselt varjatud saladusi. Fauré on loonud kokku üle nelja tunni (sama palju kui Debussy!) meisterlikke klaveriteoseid, mida isegi paljud pianistid ja publik üldse ei tunne.

Mind paelub selles heliloojas tema loojanatuuri iseseisvus. Debussyd mõjutas palju Wagner, Raveli vene muusika, aga Fauré käis muusikas oma isikupärast teed. Ta oli avatud meelega inimene: oli Raveli õpetaja, toetas šveitsi heliloojat Arthur Honeggeri, huvitus Schönbergi «Kuu-Pierrot’st». Kindlasti kajastuvad Fauré aastail 1914–1918 loodud loomingus tugevalt Esimese maailmasõja meeleolud (üks Fauré poegadest oli rindel), näiteks vapustavas nokturnis e-moll op. 107, mida ma ka Tallinnas esitan.