Kas luterlik kirik on muutunud varasemast konservatiivsemaks ja kaugeneb rahvast?

Nii nagu enamik doktoritöid, on Indrek Pekko «Eesti Evangeelne Luterlik Kirik aastatel 1991–2015 – muutused, identiteet ja teoloogilised hoiakud» mahukas lugemine. Lehekülgi on 214, tähemärke 622969 – paksem kui paljud romaanid. Pekko võttis ka aega oma töö kirjutamiseks: doktorantuur oli aastatel 2011–2024.

Kui värske usudoktoriga tööst telefoni teel vestlen, ei tule mul kahjuks pähe küsida, kas töö lõpetamise edasilükkamist mõjutas ka alateadlik ebalus selle ees, mismoodi EELK ehk Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ja usuüldsus esitatud väidetele reageerida võib. Sest väited on jõulised. Tsiteerin töö lõppu: «Ehkki EELK määratleb end ise veel vaba rahvakirikuna, siis reaalsuses ta ei täida enam seda rolli ega vastavaid funktsioone, episkopaal–sinodaalsest rahvakirikust on saanud kõrgkiriklike joontega vaimulike kirik, mille eesmärgiks ei ole enam Jumala sõna kuulutamise kaudu kutsuda inimesi kuulekuse kõrval üles ka leplikkusele, millega ühiskonna eri osapooli ühendada ja lepitada. Ühiskondlikult on kirik hakanud tugevamalt toetama konservatiivseid ja traditsioonilisi väärtusi. See toob aga omakorda kaasa suurema vastuolu ja vastandumise sekulariseerunud ühiskonnaga.»