Tõepoolest, edu tõid erinevad liikumised nii viis-viis mängust kui ka autidest. Tihti leidis Kalevi mängija end korvi alt üksinda. Ehk vastaste võib-olla mitte kõige kirkamad kriidid võeti n-ö vahele.
«Kui võõral väljakul rünnakul õnnestud, on kindlasti kaitses ka lihtsam mängida,» jätkas Rannula. «Ei saa kindlasti öelda, et oli ideaalne kaitse. Eks nad viskasid mingil hetkel [vabalt] mööda ka. Aga suures pildis ikkagi asjad, mida tahtsime ära hoida, suutsime ära hoida. Viskasid need mehed, kes pididki viskama.»
Rannula ja tema abitreener Reinbok kisuvad nüüd juba kolmandat hooaega endast paberil palju suuremaid satse paljaks. Mõistagi peavad mängijad platsil ka plaani realiseerima.
«Võib öelda, et prantslaste sats sobib meile. Neil on minu silmis läbinähtav taktika, olime selleks valmis,» arutles Rannula.
Vastaste rütmi lõhuti erinevate kaitsevariatsioonidega. Kohati võeti üles ka maa-ala.
«Nende ameeriklased on suhteliselt ühekülgsed mängijad,» lisas pealik. «Tahtsime hoida tempot all. Suutsime nende meeskondlikud asjad ära lõigata, mäng läks individuaalseks. Nad pole hea viis-viis või liikumiste meeskond. Ise tegime ka vähem pallikaotusi, ei kinkinud neile kiirrünnakuid.»
Teenitud kiitus
Tallinnas hoidsid kalevlased Le Porteli 63, nüüd 54 punkti peal. Kahe liiga peale on need prantslaste senise hooaja kümnest lahingust kaks kõige nigelamat. Muljet avaldav!
«Koduväljakul ei taha keegi kaotada. Ma ei usu, et nad ei tahtnud või polnud mänguks valmis. Täna kiidame oma poisse,» märkis Rannula tabavalt.