4. Armeenia esitas seejärel Venemaale diplomaatilise noodi. Välisminister Ararat Mirzojani sõnul oli Vene riigitelevisioonis tehtud avaldus «otsene ja avalik sekkumine Armeenia siseasjadesse ning rünnak meie suveräänsuse ja demokraatia vastu». Samuti lubas Armeenia blokeerida Venemaa propagandasaadete edastamise. Armeenia parlamendispiiker Alen Simonjan nimetas Solovjovi «televärdjaks».
Mõistagi võib kõigi nende konfliktide taga näha Venemaa soovi peatada Armeenia eemaldumine Vene mõjusfäärist ning kõrvaldada võimult Pašinjan. Tema püsimist võib isegi teatud imeks pidada. Kui Venemaa ei teinud vähimatki selleks, et oma liitlast Armeeniat vastasseisus Karabahhi pärast Aserbaidžaaniga toetada, siis kuulus arvestusse ka see, et armeenlased ise võtavad lõksu lükatud Pašinjani maha. Kuid poliitik elas selle üle ning eeskätt pettusid armeenlased Venemaas. Moskva tegevust või tegevusetust Karabahhi osas peetakse reetmiseks.
Toetus Pašinjanile on küll langenud, kuid see pole kaasa toonud toetuse kasvu Moskva-meelse opositsiooni jaoks. Selles kummalises olukorras, kus Pašinjanile alternatiiv justkui puudub, tegigi Moskva ilmselt panuse venemeelsetele kirikutegelastele (sealhulgas neid tavapäraselt nn traditsiooniliste väärtustega meelitades) ning oligarhidele nagu Karapetjan.
Erinevaid ülevaateid eespool nimetatud «tülide» kohta võib leida nii Armeenia allikatest kui ka Vene opositsioonilisest meediast. Muuseas viidatakse ka sellele, et tuleva aasta juunis seisavad Armeenias ees valimised.
Samuti on huvitav märkida, et Pašinjan kuulus nende riigijuhtide hulka, kes osalesid Venemaa juhi Vladimir Putini korraldatud 9. mai paraadil Moskvas ning mai lõpus käis Jerevanis Venemaa välisminister Sergei Lavrov. Need sammud pidid näitama, et suhted Jerevani ja Moskva vahel kestavad, on teatav lojaalsus Moskvale. Viimased sündmused kinnitavad, et sellest oli siiski vähe.
Armeenia peaminister on aga asunud normaliseerima suhteid Türgiga, käies seal äsja visiidil.