Suve alguses levisid kuuldused, et armastatud kirjanik Teet Kallas olevat raskes seisus Keila haiglas. Varem olin korra Põhjarannikus ajakirjaniku tööd tehes oma nimekaimuga ühe väikse telefoniintervjuu teinud ja selle järel ütles Kallas, et hoiab ikka teiste Teetude tegemistel silma peal, sest «meid on vähe». Pärast neid sõnu olen tundnud isegi teatud sugulustunnet ja kui sõbrast kirjamees Peeter Sauter ütles, et läheb teist Teetu Keila hooldekodusse vaatama, palusin teda tervitada. 12. detsembril käisime juba Peetriga koos Kallasel külas ja selgus, et mehel on igav ning juba sellest tulenevalt külalistest hea meel. Siis sai kokku lepitud ka intervjuus, mille salvestasin 5. jaanuaril. Kirjanik loodab peatset kojupääsemist ja on üpris kraps ning ikka endiselt karismaatiline.
Oled öelnud, et oled n-ö moodsate vahenditega sina peal, sest olid ajakirjanduses ja lehe juures võeti aina kasutusele uusi arvutiprogramme, millega pidid kursis olema. Millal su aktiivne ajakirjandusperiood algas – olid selleks ajaks ju igati ennast tõestanud kirjanik?
See algas Õnne tänavaga (Kallas oli telesarja «Õnne 13» stsenarist aastatel 1996–2011 – toim) samal ajal. Muidugi olin hädaga juba kõigile Eesti lehtedele kaastööd teinud – olin üks väheseid, keda avaldati igas lehes. Tollane Sõnumileht kutsus mind häbelikult, et äkki tahad päriselt lehte tööle tulla. Läksin. Palk oli pisike, aga neil olid honorarid. Sealt see hakkas – umbes 1996.