See tähendab, et Iraani pealetung kasutas ballistiliste rakettide, tiibrakettide ja droonide segaparve – kombinatsiooni, mis on olnud olulise tähtsusega Venemaa katsetes tungida läbi Ukraina õhu- ja raketikaitse.
Taoline meetod viitab samasuguse strateegilise sõjalise mõtte olulisele ülekandmisele, mis on tõenäoliselt mõjutatud Iraani ja Venemaa koostööst erinevates konfliktides.
Iraani 13. aprilli droonirünnak Iisraeli vastu oli suure tõenäosusega mõeldud märkimisväärse kahju tekitamiseks alla läve, mis käivitaks Iisraeli massilise vastuse, kirjutatakse instituudi ülevaates. Rünnak oli mõeldud mõõdukalt õnnestuma.
Rünnakupaketi eeskujuks oli sama strateegia, mida venelased on korduvalt Ukraina vastu kasutanud, aga põhjustas arvatust palju väiksemat kahju, kuna iraanlased alahindasid Iisraeli tohutuid eeliseid selliste rünnakute eest kaitsmisel võrreldes Ukrainaga. Ilmselt võetakse sellest löögist õppetund ja kasutatakse muid võtteid õhukaitsest läbi tungimisel.
Iraani õhulöök koosnes ligikaudu 170 droonist, 30 tiibraketist ja 120 ballistilisest raketist. Droonid lasti välja palju varem enne ballistiliste rakettide väljalaskmist, väga tõenäoliselt eeldades, et need jõuavad Iisraeli õhutõrjeaknasse umbes samal ajal kui tiibraketid.
Venelased on sellist lähenemist Ukraina vastu korduvalt kasutanud.
Sellise paketi eesmärk on lasta aeglasematel tiibrakettidel ja droonidel tähelepanu hajutada ja õhutõrjet üle koormata, et võimaldada märksa raskemini alla tulistavatel ballistilistel rakettidel sihtmärkideni jõuda. Tõenäoliselt eeldasid iraanlased, et vähesed tiibrakettidest ja droonidest tabavad oma sihtmärke, kuid lootsid tõenäoliselt, et oluliselt suurem protsent ballistiliste rakettide seast tabab tähtsaid rajatisi.