Bänd alustas 1992. aastal. Enne veel, kui need Saksamaa ühe kõige tööstuslikuma, Nordrhein-Westfaleni liidumaa Mülheim an der Ruhri linna elanikud otsustasid mängida kõigist teistest aeglasemalt, üritasid nad, vastupidi, teistest kiiremini mängida. Tulevaste doom jazz’i meistrite esimesed muusikalised katsetused olid seotud hardcore’iga. 32 aastat hiljem tuleb Bohren & Der Club Of Gore esimest korda Tallinna oma viimast albumit esitlema. Grupi üks asutajatest, peamiselt klahvpillide eest vastutav, aga ka kitarri, bassi ja trumme mängiv Morten Gass rääkis, kuidas sünnib nende muusika ja selle võlu.
Bohren & Der Club Of Gore’i (B&DCOG) jaoks on alati olnud iseloomulik võime luua «kaunilt», «sügavalt» ja väga «tumedalt». Teie uusimasse albumisse «Patchouli Blue» on aga hiilinud muudki, seal pole ainult külmad värvid. Ja muusikasse ilmus kitarr ja ka plaadiümbris muutus mitmevärviliseks. Kas olete pimedusest väsinud?
Ei, «Patchouli Blue» ümbrisel on isegi pealuud. Meie suhtumises, motivatsioonis ja inspiratsioonis pole midagi muutunud.