Hanna kudus võrku ehk võimalus näha Tartut, mida muidu ei näe

Keset suve oma sõnul kontseptuaalselt ideevabana Tartusse saabunud kunstnik ankurdus raudteejaama läheduses ja alustas jalutuskäike selle ümbruses, otsides (ja leides) inspiratsiooni ja kontseptsiooni. Samosoni elukohale ja käitumismustritele vastavalt viis seiklus osalejad (pealtnäha — sellest võib-olla edaspidi) idiosünkraatilisele jalutuskäigule läbi Vaksali ja Tähtvere linnaosade.

Uit’i ürituse tavapärane formaat on ilmselt jalutuskäik, ekskursioon. Tänavusele teemale vastavalt võttis Hanna ette mängu, milleks (kuna jalutuskäigust nii või teisiti pääsu polnud) omakorda osutus orienteerumismäng, mida — kuna selle kontrollpunktides tabas mängijat paratamatult kunst — kunstorienteerumiseks liigitada võib. Oma olemuselt meenutas see neid hiilgavaid mänge tüübist «aardejaht», kus jõnglasi vihjete abil ühest maiustusest, paukpadrunist vms. aardest teiseni kupatatakse.