GALERII ⟩ Mis juhtub siis, kui hädal hakatakse lepiku asemel tualetis käima

Lugu on järgmine: Härra N-i väärikad eluaastad möödusid 1920. ja 1930. aastatel, mil ta oli saavutanud varalise külluse ning vahetanud muldpõranda jäädavalt – nii vaimselt kui ka füüsiliselt – kalasabaparketi vastu.

Siin avanesid tema jaoks uued elamise viisid, väärtuste normid ja eneseteostuse võimalused. Ta oli saavutanud vabaduse – sõltumatu ja täielise vabaduse. Ihad leidsid uued kanalid, sitalepiku asemel käidi hädal majja rajatud tualetis ja jumal asendati kõvakübaraga.

Tekkinud pikkadel, kuid üksildastel jõudehetkedel leidis härra N alati aega, et minna jalutama, astuda sisse kohvikusse ning mõtiskleda elu ja surma, mässu ja ihu, aja ja usu, tarkuse ja tungide, palja naiseliha ning jälestusväärse pööbli üle. Kui härra N meie seast lahkus, juhtus see märkamatult. Tema tuppa langes tolm.

Urmas Lüüs (snd 1987) on õppinud sepakunsti ning loonud suuremõõtmelisi installatsioone ja lavastusi. Tema isikunäitused on sageli olnud jutustava koega, luues ruumilisi keskkondi, kus justkui keegi on elanud, olnud, käinud. Ruumidesse tekivad nihked, katkestused, võimatused, mis loovad poeetilise ja kujundliku tasandi. Kõnealusele näitusele on kaasatud arvukalt objekte ja kunstiteoseid erinevate muuseumide hoidlatest, võltsimaks ajaloolist autentsust ning tekitamaks uusi mõttelabürinte.

Lüüsi näitustele on iseloomulik ka teatud õõv: näilise turvatunde all peituvad hoomatav, kuid sõnastamatu oht ning lagunemine. Lüüs ehitab maailmu ja kohe ka lammutab need.

Näitusele on kaasatud Eduard Wiiralti, Johannes Mülberi, Oskar Kallise, August Weizenbergi, Erna Kreischmanni, Hando Mugasto, Endel Kõksi, Amandus Adamsoni ja mitmete teiste kunstnike teoseid Eesti Kunstimuuseumi ja muude Eesti muuseumide kogudest. Näitusel eksponeeritud ajalooline mööbel ja tarbeesemed pärinevad Eesti Kunstimuuseumi kogust ja erakogudest.