Euroopa ja USA suudavad toota vaid kolmandiku sellest relvakogusest, mida valmistab Venemaa

Sel nädalal on hakatud üha enam rääkima sellest, et USA võib osa oma sõdureid Euroopast ära viia. Kui tõsiselt sellesse suhtuma peaks?

Olukord on ettearvamatu, nii et loomulikult tuleb sellesse suhtuda tõsiselt. Lahkumine ja kohaloleku vähendamine ei ole mingi uus asi, aga küsimus on nüüd selles, kui kiiresti seda tehakse, millises ajagraafikus ja kuidas Euroopa suudab need kohustused üle võtta.

Kui küsida, millal Euroopa on valmis neid sõjalisi võimeid asendama, siis siin räägime kahest kihist. Üks kiht on see, et teha lihtsalt tasa see külma sõja järgne desarmeerimine, mis Euroopas kolmkümmend aastat on toimunud. Ehk siis taastada need võimelüngad just suuremate Lääne- ja Lõuna-Euroopa riikide puhul. See ise maksaks kuskil triljoni, mõned sajad miljonid ehk siia või sinnapoole, täpselt on raske öelda.

Kui aga Euroopa sooviks asendada kogu Ameerika Ühendriikide võimekuse, mis meil siin praegu on, näiteks satelliitluure võimekuse, lahinguvälja luure võimekuse, samuti ballistilised raketid, mida Euroopal ei ole, siis tähendab see kahte triljonit. Loomulikult võtab selle teise poole asendamine aega ja on tehniliselt keerukas, aga mõistlik oleks, kui Euroopa riigid selleks järk-järgult valmistuksid.

Kui täiemahuline sissetung Ukrainasse algas, tõid ameeriklased Euroopasse täiendavalt 20 000 sõdurit, nüüd räägitakse võimalikust 10 000 sõduri väljaviimisest, kas Euroopas suudetakse need sõdurid asendada?

NATOs on käimas protsess, kus kõikidele riikidele antakse senisest palju suuremad ülesanded. Näiteks Poola suurendab oma kaitsejõude 300 000ni, millest enamik on küll kutseline armee, aga sinna juurde tehakse ka territoriaalne armee, mille koosseisus on umbes 20 brigaadi. Saksamaa soovib oma kaitsejõude suurendada üle kahe korra, mis tähendab ajateenistuse taastamist. Riigid loomulikult peavad selleks palju rohkem pingutama, et need võime-eesmärgid ära täita.