enne Krimmi annekteerimist elas Euroopa teatud naiivsuses

Oviir oli 2009. aastast ELi-Ukraina parlamentaarse koostöökomisjoni delegatsiooni asejuht, esimesel ametiajal kuulus aga Armeenia-Aserbaidžaani-Gruusia delegatsiooni. Kõigi riikide puhul toob ta välja, et alguses oli kõige suurem väljakutse neis riikides õigusriigi põhimõtete rakendamine.

«Sakslasele, inglasele ja prantslasele oli võimatu selgeks teha, et nädala ajaga olukorda ei muuda. See on 80 aastat sisse istutatud. Elanikkond on harjunud ja elanikkonna seast tulevad ju poliitikud,» märkis Oviir, viidates Ukraina parlamendile tehtud soovitustele, mille heakskiitmine tundus esialgu võimatu.

Oviir ütles, et kohtus kõigi Ukraina presidentidega Juštšenkost alates ja kõigil neil oli erinev suhtumine riigijuhtimisse.

«[Janukovõtši] orientatsioon oli ikkagi Venemaa poole, ta oli sellest läbi imbunud. Ta ei püüdnudki mingit teist juttu rääkida, ta ei saanud arugi, et teistmoodi on üldse võimalik,» ütles Oviir.

Kuigi Porošenko oli Oviiri sõnul suunaga lääne poole, olid ka temal oma eripärad: «Näiteks prokurörid vahetas ta peaaegu kõik välja, kes olid korruptsioonikahtlustustega seotud. Aga peaprokuröriks pani oma poja ristiisa.»

Porošenko kostis kriitika peale, et usaldab uut peaprokuröri, millele Oviir vastas: «Teie usaldate küll, aga kuidas ühiskond seda võtab?» Hiljem vahetas Porošenko ka tema välja.

Oviiri teise ametiaja lõppu jäi ka Krimmi annekteerimine ja agressioon Donbassis. «Euroopa oli siis veel teatud naiivsuses, ta ei arvanud, et see juhtub,» lausus Oviir. «Kuigi oli ju olnud juba Gruusia aastal 2008.»