emaroll on õpetanud mind jalgpallurina veel rohkem pingutama

«See on olnud pikk ja ilus,» vastas Kiss-Zlidnis jalgpall.ee küsimusele, milline tema teekond mängijakarjääri algusest emarollini on olnud. «Ehkki esimesi mänge ma enam hästi ei mäleta, on hilisemad aastad selgelt meeles. Tippsündmus seejuures ongi emaks saamine ja seejärel jalgpalli juurde naasmine.»

Kiss-Zlidnise sõnul on pereelu ja spordikarjääri ühendamine suur proovikivi, eriti välismaal elades, kus tugivõrgustik on väike. «Me ärkame, sööme, mängime, magame – ja õhtul lähen mina trenni. Sageli saan trenni minna alles siis, kui abikaasa töölt koju jõuab. Eks see nõuab palju logistikat ja korraldamist – kes, millal ja kuhu minna saab. Vahel lähen jõusaali alles pärast lapse magamapanekut, kui kell on juba pool üheksa,» rääkis ta.

Lisaks tõi Kiss-Zlidnis välja kaasneva väsimuse. «Ma ei ole kunagi varem nii väsinud olnud. Isegi mitte siis, kui olin profijalgpallur ja mul oli päevas kaks trenni ja lisaks mäng. Aga praegu sa pead kuidagi leidma selle energia. Ja kui ma juba trenni jõuan, siis annan endast 120 protsenti, sest tean, kui palju vaeva ma nägin, et seal osaleda ning mida see minu jaoks tähendab,» ütles ta.

Emaks saamine on muutnud Kiss-Zlidnise vaadet sportlaskarjäärile laiemalt – kui varem oli lihtne halval päeval pikemalt pettumuses kinni olla, siis nüüd aitab lapsevanema elu selle kiirelt ümber lülitada.

«Kui lõpuvile kõlab, astun platsilt maha ja mul polegi aega jääda mõtlema, mis trennis või mängus juhtus. On muud kohustused ja keskendun juba järgmisele asjale,» sõnas ta.