Eesti kassett ei sure kunagi

Trash Can Dance kirjutab: «Ma muidugi olen nõus ja mul on hea meel, et eesti põrandaalust mussi peetakse rahvusvaramu vääriliseks. Kuna ma ise õigusi failidele ei oma ja üle kahesaja artisti nõusoleku küsimine ükshaaval käiks üle jõu, siis palun artistidel ise teada anda, kui neil selle vastu midagi, et nende muusika oleks digitaalselt RaRa arhiivis. Ma lubaksin raamatukogudes arvutist kuulata faile ja ka Digari kaudu kodus striimina, kuid ilma allalaadimise võimaluseta.

Kuna riigiasutusena ei tohi nad turvakaalutlustel oma seadmeid ühendada võõra mälukaardi, fläshi või välise kõvakettaga, siis hakkan faile saatma neti teel ja kokkulepitult, alustades 2025 ilmunud reliisidest. Samuti lisan folderitesse kaante trükifailid, no nii igaks juhuks, tulevastele põlvedele imetlemiseks või piraatlintide tegemiseks. Saab olema mahukas töö nii mulle, kui RaRa tiimile, aga ma arvan, et TCD kataloog on väärt säilitamist ka riiklikul tasemel.»

Gert Moseri ühemehefirma Trash Can Dance on nüüdseks tegutsenud 15 aastat. Tiraažid on küll väikesed (tavaliselt 24–48 eksemplari), kuid aastane nimetuste arv ulatub üle 60. Ta annab välja ainult sellist muusikat, mis talle endale meeldib. Seda passivad hästi iseloomustama sõnad «eksperimentaalne», «alternatiivne» ja «põrandaalune». Huvitav fakt on see, et muusika salvestamiseks taaskasutab ta vanu kassette, millel olnud muusika üle lindistab. Rahvusraamatukogu vanimad Trash Can Dance’i väljaanded pärinevad aastast 2012: Stones & Holes EP ja Tallinn Daggers’i «10 demo».

Helikassette hakkas rahvusraamatukogu muusikaosakond koguma 1989. aastal. Selle kogu vanim eesti muusikaga helikassett, Jaak Joala lauludega salvestis pärineb aastast 1971. Praegu on kogus ligikaudu 3200 kassetti. 2021. aastal oli võimalik käia ka RRi näitusel, millega tähistati Eesti kasseti 50. sünnipäeva.