Debatt 25 000 euro ümber. On selle sportlasele andmine aus või kasutatakse teda hoopis nõnda ära?

Paf kutsub kampaanias kõikide spordialade proffe ja amatööre filmima endast tempokat, kuni üheminutilist videot, mille jooksul ennast tutvustada ja selgitada, miks just temast peaks saama Pafi sportlane. Osalejate seast valitakse žürii otsusel välja 20 finalisti, kes pääsevad rahvahääletusele, mille peaauhinnaks on 25 000 euro suurune sponsorleping.  

Näitleja Henrik Kalmet tegi selle sama kampaaniaga seoses esmaspäeva õhtul aga ühismeediasse postituse, milles ettevõtmist kritiseerib. 

«Paf on kavalalt üles ehitanud massiivse reklaamkampaania, mis adekvaatselt hinnastades maksaks kaugelt üle pakutud 25 000 – 30 000, kuid on brändinud selle sponsorluseks. Sel moel naudib Paf positiivset ja tasuta meediakajastust telesaadetes ning trükimeedias, jättes endast mulje kui suure südamega spordi toetajast, kuid tegelikult kasutades küüniliselt ära meie spordisüsteemi alarahastatust,» kirjutas ta. 

«Olles tutvunud nii mõnegi sportlase sponsorlepinguga, pean kahjuks tõdema, et lihtsalt spordi ja sportlase toetamisest on tihti asi väga kaugel ehk sportlasele pandud turundusülesanded ületavad adekvaatselt turu järgi hinnastades toetussummat. Mitte ei toetata, vaid ostetakse väga odavalt reklaami,» lisas Kalvet.

Sama teemat lahati kolmapäeva hommikul ka Vikerraadio saates «Vikerhommik», mille külaliseks oli Eesti Olümpiakomitee (EOK) kauane peasekretär, oktoobris ameti maha pannud Siim Sukles, kes ei leia, et sportlased müüksid ennast kuidagi liiga odavaks või laseks end ära kasutada. 

«[Liiga odavalt müümise] tunne on mul olnud kord, eelmise kümnendi alguses, kui meie pallimänguliigad müüsid oma liiganimesid. Ja üks pallimäng müüs selle siis summa eest, mis oli pool kantsleri kuupalka. Siis oli küll tunne, et on selgelt alla turuhinna. Kui rääkida sportlastest, siis praegu ei toimu ju mingit orjastamist või midagi sellist, et pärlite eest saadakse sportlased kätte.