Rolling Stone’i ajakiri nimetas teda üheks kõigi aegade parimaks trummariks. Tema energilised trummilöögid ja meloodilised kaunistused tõstsid esile Blondie esikohalugusid, nagu «Call Me», «The Tide Is High» ja «Heart Of Glass». Burke’i surma põhjuseks oli vähk.
Pika ja mitmekesise karjääri jooksul mängis ta ka Iggy Popi, Bob Dylani, The Ramonesi, Eurythmicsi ning Take Thati Mark Oweniga.
«Clem ei olnud lihtsalt trummar, ta oli Blondie südametukse,» ütlesid tema bändikaaslased Facebookis avaldatud austusavalduses. «Tema andekus, energia ja kirg muusika vastu olid võrreldamatud ning tema panus meie helisse ja edusse on mõõtmatu,» kirjutasid laulja Debbie Harry ja kitarrist Chris Stein.
«Lisaks tema musitseerimisele oli Clem inspiratsiooniallikaks nii laval kui ka väljaspool seda. Tema elujõuline vaim, nakkav entusiasm ja raudkindel tööeetika puudutas kõiki, kellel oli võimalus teda tundma õppida.»
Burke sündis ja kasvas üles New Jerseys ning ütles intervjuudes korduvalt, et tema varaseim mälestus on oma isa trummidel Four Seasonsiga mängimine.
Ta omandas mängukogemuse orkestrites ja kaver-gruppides, enne kui värvati 1974. aastal Blondiesse.
«Ma olen alati hinnanud trummareid, nagu Hal Blaine (Phil Spector’i trummar) ja Earl Palmer (Little Richard, Fats Domino), kes olid täiuslikud stuudiomuusikud, ning neil oli selline muusikalisus ja mitmekülgsus, mida püüdsin saavutada,» rääkis ta Mixdowni ajakirjale eelmisel aastal.
Blondie tegi omale nime New Yorgi punkklubides, nagu CBGB, esinedes koos eakaaslastega, nagu Talking Heads, Television ja Patti Smith, ning andsid oma nime kandva debüütalbumi välja 1976. aastal. Blondie edu saabus aga paar aastat hiljem tänu albumile «Parallel Lines», millel olid ka sellised hitid nagu «One Way Or Another» ja «Heart of Glass».