Astud julge sammu ja räägid suhtevägivallast. Mis saab edasi?

Osa vastusest peitub suhtevägivallas endas, sellega kaasnevates kahjudes inimesele. Rolli võib aga mängida ka ebakindlus tuleviku suhtes. Kui teatan, mis siis saab?

Ohvriabisse saab helistada numbril 116 006 või alustada veebivestlust keskkonnas palunabi.ee.

Ohvriabisse pöördumine ei kohusta millekski, ka oma nime ei pea ütlema. Ohvriabi töötaja esimene ülesanne on aru saada, mis olukorras inimene on, milline on mure, millist abi vaja on. Kõne võib jääda lihtsalt ärakuulamiseks, nõuandeks, aga on võimalus koos ohvriabi töötajaga teha konkreetne plaan, astumaks järgmisi samme.

Ohvriabist saab nõu ka sõber või sugulane, kellele vägivallast on räägitud. On loomulik, et selles olukorras ei tea inimesed, kuidas reageerida, aidata.

Pärnu naiste tugikeskusega saab ühendust telefonil 53 650 260, e-posti aadressil [email protected] või Facebooki sõnumite kaudu.

Pöördumisele järgneb kohtumine tugikeskuse töötajaga. Kes ei soovi, ei pea tugikeskuses ütlema oma nime, ja kel vaja, võib esimesele kohtumisele tulla koos sõbra või sugulasega. Võimalus on rääkida oma lugu, kuid sellel ei peatuta pikalt. Tugikeskuse töötaja eestvõttel hakatakse hoopis täitma töölehti. Ülesanded keskenduvad inimese minale, tema rollidele, tahtmistele, arvamusele. Alustatakse inimese minapildi, eneseusu ja tegutsemisvõime ülesehitamisega. Kõikide ettenähtud ülesannete täitmiseks kulub umbes kümme kohtumist. Kuigi tugikeskuses on ka majutuskoht, elavad pöördujad enamasti selle töö vältel kodus. Tugikeskuses käivad koos veel ellujääjate grupid, kus toimuvad vestlused, võetakse ette loovtöid. Ka nendes saab osaleda ja ülejäänud liikmetega esmakohtumisel võib samuti jääda anonüümseks, üksnes jälgida. Nii avaneb inimesel tugikeskuse töötaja turvalisel toetusel võimalus uurida, kas grupis kooskäimine sobib talle.