President kirjutas, et on positiivne, et viimastel nädalatel on rohkem kui varem räägitud õpetajate tööst – nii sellest, mis õpetajaid selle ameti juures hoiab kui ka sellest, mis paneb mõlgutama lahkumismõtteid.
«Juba aastaid oleme paraku näinud, et igal aastal loobub õpetajatööst sadu pedagooge, olgu nad koolis töötanud paar või paarkümmend aastat. Põhjusi on erinevaid, kuid tagajärg üks – meie hariduse kandetalad muutuvad aina hapramaks. Tänased teod ja väljaütlemised ei kujunda mitte ainult järgmise aasta ega ka järgmise kolme aasta olukorda, vaid vähemalt aastakümmet,» sõnas Karis.
Ta lisas, et haridussüsteemi jätkusuutlikkust ei saa hinnata ainult selle järgi, kui hästi saavad hakkama need, kes on kooli alles jäänud. «Kõnekam on mõelda, kes ja miks on läinud. Või loobunud tulemast, kuigi on õpetajaks õpitud.»
«Kohtudes õpetajatega kinnitavad mulle kõik, et streik pole palga pärast. Pigem soovitakse tuua välja kohati liiga suureks rebenenud vastuolud – kuidas erinevad koormus paberil ja tegelikus elus, milline vastuolu on töötingimuste ning õpetajatele esitatavate nõuete ja tema vastutuse vahel võrreldes teiste magistrikraadiga spetsialistidega, samuti vastuolu tulevikukarjääri teemal õpetajana ja teistes eluvaldkondades.»
«Need mured on ammu teada, kuid võib-olla oleme tegutsemise asemel liiga kaua lihtsalt mõelnud ja nõnda olemegi siin. Aga kõige rohkem ilmestab olukord oskamatust kokku leppida, mis muutub Eesti ühiskonnas krooniliseks. Ja see ei puuduta ainult õpetajate muresid.»