Euroopa Kohus otsustas EL-i ülese alampalga nõude kasuks

2022. aasta sügisel vastu võetud direktiivi eesmärk on kehtestada tingimused piisava alampalga tagamiseks, edendada kollektiivläbirääkimisi ja parandada töötajate võimalust teenida vähemalt alampalka. Miinimumpalga kehtestamise eest vastutavad õigusakti järgi liikmesriigid, kes on kohustatud tagama, et see võimaldaks töötajatele elukalliduse ja üldise palgataseme kontekstis inimväärse elu.

Miinimumpalga piisavust saab direktiivi järgi hinnata näiteks kaupade ja -teenuste ostukorvi alusel. Samuti võib miinimumpalga siduda keskmise palgaga, kehtestades miinimumpalgaks 60 protsenti brutomediaanpalgast või 50 protsenti keskmisest brutopalgast.

Liikmesriigid, kus kollektiivläbirääkimistega on hõlmatud vähem kui 80 protsenti töötajatest, peavad koos sotsiaalpartneritega koostama tegevuskava hõlmatuse suurendamiseks.

Samuti peavad liikmesriigid tagama usaldusväärse järelevalve ja kontrollima nõuete täitmist. Lahendada tuleb probleemid, mida põhjustavad kuritarvituslikud allhanked, fiktiivsed füüsilisest isikust ettevõtjad, registreerimata jäetud ületunnitöö või töö suurem intensiivsus.

Liikmesriigid, kus miinimumpalk on juba kollektiivlepingutega kaitstud, ei pea neid reegleid siiski kehtestama. Nende hulgas on ka Eesti, kus palga alammäära lepivad kokku Eesti Ametiühingute Keskliit ja Eesti Tööandjate Keskliit.

Taani pöördus kohtusse, sest leiab muu hulgas, et Euroopa Liit ületab direktiiviga oma volitusi ja sekkub palgaga seonduvat reguleerides liialt liikmesriikide seadusandlusesse. Euroopa Kohus leidis taolise sekkumise kahes direktiivi sättes ja tühistas need.

Ülejäänud osas jättis Euroopa Kohus Taani hagi rahuldamata ja kinnitas sellega, et suuremalt jaolt on direktiiv kehtiv. Kohus lükkas tagasi ka Taani väite, et direktiiv on vastu võetud ebasobival õiguslikul alusel.