igaks looks tuleb natuke õppida, sa ei ole kunagi päris valmis

Üks mu esimesi kokkupuuteid DJ Critikali nime ja muusikaga võis olla 1998, kui kogumikul «Vibratsiooni vol. 2» ilmus ta Redmani sämpliv jungle’i-lugu «Wateva Man». «Virmalise 5a» peal vaatab Critikal (kodanikunimega Bert Prikenfeld) nende 90ndate poole tagasi ja on teinud plaadi, mille DNA on keerdunud breikbiitidekujuliselt – vahel rägastikulisemalt, vahel sirgjoonelisemalt. Tollased sündid ja sämplerid on siin samuti olulised. «Tahtsin seda tehnoloogiat läbi tunnetada ja aega läbi selle,» ütleb ta.

Kui ta natuke enne Covidi-aegu nende 90ndate kõladega mängima hakkas ja mõned lood valmis oli teinud, ei mõelnud ta, et sellest võiks saada just Critikali album. Millalgi keegi ütles talle, et kuule, need lood kõlavad ju nagu «vana Critikal». Lugusid on tal muidugi kõvasti rohkem, vokaalidega asjad otsustas praeguselt plaadilt üldse välja jätta ja kunagi tulevikus eraldi välja anda.

Lugesin intervjuuks ette valmistades Siim Nestori 2005. aastal kirjutatud artiklit «Baasteadmised Critikalist», mil ilmus Prikenfeldi eelmine plaat DJ Critikali nime all, «Chapter One ehk Teine Maitse». See oli küll instrumentaalne hiphopiplaat, mitte too «vana Critikal» ehk breikbiidid ja bassikäigud. Artiklis mainib ta, kuidas ta «põhimõtteliselt» – Nestor oli selle sõna jutumärkides tsitaadina eraldi välja toonud – igal õhtul astub masinate taha muusikat tegema. Ja niimoodi hommikuni välja. Mainin seda, mille peale Critikal ütleb, et niimoodi oli veel mitte kaua aega tagasi.