Mati Alaver oli kuradi kõva mees

Salt Lake City 2002. aasta taliolümpia murdmaasuusavõistluste toimumispaiga Soldier Hollow’ lähistel – vist oli Midway selle paigakese ja Homestead sealse kuurordi nimi – kogunesid Eesti delegatsiooni esindajad, ajakirjanikud ja mitmed eestlastest pöidlahoidjad tähistama 15 km klassikasõidu järel Andrus Veerpalu võitu ja Jaak Mae kolmandat kohta. Ega laual suurt muud peale Saku õlle pudelite olnud, ja ega noidki olnud piiramatul arvul. Kui ruumi astusid Veerpalu, Mae ja Alaver, tõusid kõik püsti ja laulsid, et «nad elagu!». Aga minust kogenumad spordiajakirjanikud panid ühte asja tähele ja jagasid seda hiljem vaikselt omavahel.

Nad olid märganud, et Alaver oli liiga tõsine, lausa pinges. Alaver on küll tuntud selle poolest, et ega ta laialt naerata, aga tema tollane näoilme kõneles millestki, mis Eesti suusatamise suurpäeva ülevate meeleoludega üldse kokku ei langenud.