AJALUGU ⟩ Manipulaator või kahetseja? Kuidas Hitleri mõjuvõimas arhitekt surmanuhtlusest pääses

1946. aasta 16. oktoobril poodi Nürnbergi esimesel rahvusvahelisel sõjakuritegude tribunalil pärast süüdimõistmist kümme natsiametnikku. Mõned süüdistatavatest, nagu edev ja kahetsematu Hermann Göring, olid kõrged natsiliidrid, kelle vastutus oli ilmne. Teised olid madalama taseme tegelased, kes seisid kohtu ees tuntumate tegelaste nagu Heinrich Himmleri ja Joseph Goebbelsi asemel, kes olid endalt elu võtnud. Kahekümne ühte süüalust süüdistati kujuteldamatutes jõhkrustes, sealhulgas uue kuriteoliigi toimepanemises. Selleks uueks kuriteoliigiks oli genotsiid.​

Üks neist, kes jäi ellu, oligi Albert Speer – nooruslik ja enesekindel mees, kes teenis esmalt Adolf Hitleri arhitektina ja hiljem sõjatööstuses ministrina. Selle asemel, et Nürnbergi protsessil väita, nagu oleks ta vaid käske täitnud, valis Speer teadliku ellujäämisstrateegia: ta distantseeris end Hitlerist, kuid võttis samal ajal algusest peale vastu süü kollektiivse vastutusena kõigi süüdistatavate eest. Pärast 20-aastast vangistust sai temast meedia lemmik, kelle menumälestusteraamat kujundas temast kuvandi kui «heast natsist». Kuid kas tema vastutuse tunnistamine oli ehtne kahetsus või vaid kaval manipulatsioon, et päästa oma kael?