selles sõjas on juba kõik normaalsuse piirid ületatud

Praegu on see tõesti muutunud juba problemaatiliseks, kuna uus generatsioon, kes tegelikult oleks pidanud praegu kaevikus olema, nendest on paljud ära jooksnud. Noh, lihtsalt on tekkinud olukord, kus meil ei ole väga palju seda värsket sõdurit peale anda. See tekitab ka vanematel olijatel depressiooni, ka nemad tahavad teada, millal neil see kõik läbi saab.

Nii et just seetõttu on ka sõdur valmis kiiremini mingisuguseid maa-alasid ära andma kui poliitikud, sest meie oleme juba kolm aastat võidelnud ja näeme, millist hinda selle maatüki eest maksta tuleb. Poliitikud kahjuks seda hinda eriti ei näe.

Ka meie vaatame siin stuudios iga nädal seda rindejoont, mis on ju enam-vähem paigas. Peetakse positsioonisõda, kus üks koht on kord venelaste käes ja järgmisel hetkel on juba ukrainlaste käes, kuidas see kõik tegelikult välja näeb?

Isegi päeva jooksul võib positsioon vahetuda kolm kuni neli korda. Viimasel ajal kasutab venelane surnud maa taktikat. Nad on aru saanud, et kui väikeseid meeskondi välja saata, siis on meil midagi vastu panna ja sellega nad enam nii väga ei riski. See tähendab, et nad võtavad lennuki ja siis kõigepealt põletavad selle maa täitsa maatasa. Seejärel pannakse sinna kaks või kolm sõdurit lipuga seisma, mis tähendab, et see on nüüd Venemaa. Läheb aga kaks tundi mööda, sinna ronivad meie poisid ja panevad oma lipu ning siis on see jälle Ukraina. Nii see päevast päeva käib.

Kui kunagi peaks see sõda lõppema, siis kui kiiresti Ukraina sellest kõigest taastub, juhtub see sel sajandil, selle põlvkonna vältel?

Olen selles suhtes Ukraina rahva puhul väga positiivselt üllatunud. Nad on väga tugevad. See on ime, kui kiiresti nad infrastruktuuri uuesti üles ehitavad. Mina arvan, et nad suudavad kiiresti jalad alla saada. Ma ei usu, et Ukraina kuidagi väga katastroofiliselt peaks lõpetama. Usun, et kui nüüd rahu tuleb, siis kusagil kahe-kolme aasta pärast on seal majanduslikult väga arenenud ühiskond.