Näitus räägib lugusid pealtnäha erinevatest linnadest, nagu on Pärnu ja New York, nende eriilmeliste sarnasuste kaudu.
“Maailmas ringi käies olen sageli tabanud ennast mõttelt, et üks või teine koht tuleb kuidagi tuttav ette. New Yorgis tabas mind eriti selgelt äratundmisrõõm, justkui oleksin ma neid kohti juba varem näinud oma kodulinnas Pärnus. See tunne ei kadunud, vaid aina kordus ja kordus. Lõpuks hakkasin neid tuttavlikke vaateid pildistama. Kui vaadata mingit ainet või objekti piisavalt lähedalt, jättes kõrvale ümbruse või ebaolulised osad, siis tundub, et hakkame nägema teatud mustreid või sarnasusi,” avab autor oma näituse ideed.
New Yorgis tabas mind eriti selgelt äratundmisrõõm, justkui oleksin ma neid kohti juba varem näinud oma kodulinnas Pärnus.
Loore Lee Allmaa
Tänapäeval, kus peaaegu iga pilt on läbinud digitaalse filtri ja tehisintellekt võtab visuaalses kunstis võimu, on Allmaa nimme jäänud klassikaliste lahenduste juurde. Reaalsuse peegeldamiseks ja rõhutamiseks kasutab autor rakursside ja kompositsiooni kõrval mustvalget tonaalsust ning valguse ja varju koosmõju, mis annab vaatajale võimaluse keskenduda olulisele, jättes kõrvale muu visuaalse müra.
“AI kasutamine on nii igapäevane, et muutub juba tavapäraseks. Pöördusin tagasi fotograafia algusaegade mustvalge maailma võlude juurde. Ka näituse asukoht Pärnu kolledži raamatukogu ajaloolises hoones on valitud just sellest ideest kantuna,” rääkis Allmaa.
Kuigi neid äratundmishetki võiks teatud juhtudel lausa déjà-vu’ks või kultusfilmi “Matrix” järgi ka Matrixi rikkeks nimetada, tundub autorile fotole püütud hetk siiski universumis korduva motiivi peegeldusena. “Kuigi oleme peegeldust harjunud nägema üksühese äraspidise koopiana, ei ole maailm õnneks ideaalne, vaid tegelikkuses on peegeldused siiski veidi erinevad,” lisas Allmaa.