Ideaalne oleks, kui investeerimisega alustatakse täisealiseks saamisel, esimese palga laekumisel või siis, kui hakatakse iseseisvalt oma rahaasju korraldama. See aga ei tähenda, et hiljem, näiteks neljakümnendates, investeerimisega alustada ei tasuks.
«Kui alustada varem, siis on rohkem aega investeerimise eesmärkide saavutamiseks. Hiljem alustamine nõuab samade tulemusteni jõudmiseks suuremat rahalist panust või algkapitali. Näiteks selleks, et 65. eluaastaks oleks kogutud investeeringuid 113 000 euro väärtuses, peaks 20-aastane iga kuu investeerima 30 eurot. 40-aastane peaks sama tulemuse saavutamiseks iga kuu investeerima 140 eurot ehk peaaegu viis korda rohkem. Seda juhul, kui keskmine aastane tootlus on seitse protsenti,» selgitas Visnapuu.
Samas on vanemas eas investeerimisega alustamisel Visnapuu sõnul ka eeliseid. «40. eluaastaks on inimesel, võrreldes 20-aastasega, elukogemust, tihti on saavutatud rahaline kindlus, soetatud oma eluase ja kogutud finantspuhver. Praktika näitab, et vanemas eas investorid on rahulikumad, distsiplineeritumad, järgivad valitud investeerimisstrateegiat ega kipu spekuleerima ja liigseid riske võtma. See võib tuua paremaid ning stabiilsemaid tulemusi,» tõdes SEB ekspert.
Kindlustunde tõstmiseks võiks vanematel inimestel investeerimisega alustamisel olla finantspuhvrit kogutud kuue kuni üheksa kuu jagu vajalikest kulutustest, noortel kolme kuu jagu. Visnapuu märkis, et rahalise puhvri olemasolu on stardiks hea ning annab võimaluse teha julgemaid valikuid, kuid selle puudumine ei tähenda, et investeerimisega üldse mitte alustada.
Tüüpiline investor – 40-aastane erasektoris töötav mees
SEB andmed näitavad, et Eesti inimesed astuvad esimesi samme investeerimise suunas üsna varakult – kui karjäär on tõusuteel ja teatud rahalised vahendid on juba kõrvale pandud. 20 protsenti investeerimishuvilistest on vanuses 26–35 ja 10 protsenti vanuses 18–25.