Nimelt võttis ITA endale eesmärgiks kontrollida Pariisi olümpial rohkem sportlasi kui kunagi varem ning sellega saadi ka hakkama: spordipeo ajal võeti kokku 6130 dopinguproovi, mis tähendas, et kontrollitud sai 38,75 protsenti olümpial osalenutest.
Mõistagi kuulusid nende sekka ka kõik medalistid, seega seda kahtlust otseselt pole, et keegi Pariisis patustanuks, kuid…
Küsimusi on jätkuvalt olümpiale eelnenud aja kohta, sest nagu ilmneb ITA värskelt avaldunud raportist, ei õnnestunud neil Pariisile eelnenud kuue kuu jooksul tabada 10,3 protsenti sportlasi: sh 67 hilisemat medalisti.
Võrdluseks: Tokyo olümpiale eelnenud kuue kuu jooksul jäi testimata 15 protsenti sportlastest, kuid siis mõjutas asjade käiku ka maailma laastanud koroonaviirus.
«Testimisprogrammis on jätkuvalt tühje laike,» oli ITA aus kokkuvõtte, millele nad rõhutatult siiski lisasid, et see ei tähenda, et testimata jäänud sportlased automaatselt milleski süüdi oleks.
Olümpia eel lasub dopingukontrolli tegemine kohalike antidopingu agentuuride õlgadel ning sealgi on käärid äärmiselt suured.
Kui näiteks Hiina, USA ja Saksamaa koondises jäi Pariisile eelnenud kuue kuu jooksul testimata kõigest üks sportlane, siis Uus-Meremaa puhul oli vastav arv 40, mis osakaaluna tähendab koguni 21 protsenti nende olümpiakoondisest.
Sealjuures faktina juurde: Pariisi olümpia oli Uus-Meremaale nende ajaloo edukaim. Prantsusmaalt naasti kümne kulla, seitsme hõbeda ja kolme pronksiga.
Euroopa riikidest olid suurimad testimata jäänud sportlaste osakaalud Suurbritannial (7 protsenti) ja Prantsusmaal (6 protsenti).
Mis puudutab veel testimata jäänud medalivõitjaid, siis ITA väitel tegeles 67 sportlasest 66 n-ö väikse dopinguriskiga spordialaga.
Kokku võeti Pariisi olümpiale eelnenud kuue kuu jooksul 31 896 dopinguproovi, seda 10 720 sportlaselt. Siiani on ITA tuvastatud viis dopingupatust, kuid kõik proovid külmutati, et neid järgneva kümne aasta jooksul ka põhjalikult järeltestida.