Mina ennast üles pooksin,
sõnades: ka nii on hea!”
Selle kirjutasin oma märkmikusse maha kusagilt Krasnodari lähistelt 1991. aastal.
Ega tsirkuseartistist Jumalat enam ei saa
Venelased võivad ka täna endal kasvõi pihiku lõhki pingutada, aga tõsiseltvõetavat elulooma Uljanovist enam ei tee. Kui Stalin kuvandas endast absoluutset hirmu – mis tähendab suurele osale loputatud ajudega vene rahvast sama mis austus ja armastus – siis Lenin on ikkagi nagu mingi jabur friik kusagilt haigest multifilmist.
Lenin armastas väga lapsi. Iga põlve peal rippus tal mõni, aga tema ainult trampis jalgu ja karjus: “Vähe! Vähe on! Tooge juurde!”
Aga mis puudutab armastusse laste vastu, siis meenub üks Piiteri kunstirühmituse “Mitki” miniatuur 1980ndate algusest.
“Lenin armastas väga lapsi. Iga põlve peal ja kõikides käevangudes rippus tal mõni, aga tema ainult trampis jalgu ja karjus: “Vähe! Vähe on! Tooge juurde!””
Täpselt selline näeb välja ka Vene riigi “armastus” nii omade kui võõraste vastu.
Lõpetuseks tagasi Sergei Kurjohhini seene-teooria juurde. Ma ei tea, kas kunstnik vigurdas niisama või rääkis tõsiselt, aga mulle tundub, et ta ei valetanud: Lenin ongi seen. Täpsemalt – seeneniidistik.
Mõelgem ise: olgu aeg milline tahes, ikka vupsab maailmas sambla alt välja mõni Lenini-sugune hull kommar, noor ja väike, kasvab kiiresti, sirgub ja küpseb. Ning tahab oma käe järgi majanduse, universumi, inimsuhted, riigikorralduse ja kõik muu siin planeedil ümber kujundada ning kogu teadaoleva elu pekki keerata.
Nagu kirjutas Jüri Üdi:
Seeneniidistik ärevalt tõmbleb,
kärbseseenelt võib tulla signaal!