Saatuseaasta 1944 mälestuseks meenutatakse neid, kes ei saanud näha taasiseseisvumist

Tänavu möödub 80 aastat saatuslikust 1944. aasta sügisest, mil Eestimaa langes aastakümneteks Nõukogude okupatsiooni alla. Teise maailmasõja käigus lahkus kodumaalt ligi 80 000 eestimaalast. Põgenemine kulmineerus uute Nõukogude repressioonide hirmus 1944. aasta sügisel.

Teise maailmasõja traagiliste saatuste mälestamiseks tuleb kolmes Eestimaa kirikus – Haapsalu Toomkirikus (24.8. kl 17.00), Tartu Pauluse kirikus (31.8. kl 19.00) ja Tallinna Kaarli kirikus (21.9. kl 19.00) – ettekandmisele Raimo Kangro «Missa süütult hukkunud eestlastele, op.40.».

Missa on pühendatud põgenikele ja kannatanutele, kelle elud, pered ja kogukonnad lahutati ja segi paisati. Kontserdid on tasuta, nende toimumist toetab Välisministeerium.

Leelo Tungal, helilooja lesk, on kirjutanud:

«Raimo Kangro «Missa süütult hukkunud eestlastele» on kirjutatud 1989. aastal – meie rahva jaoks haruldasel ajal, mil (juba ja veel) oldi ühel meelel: peamine on vabadus! Ilusatele iseseisvusideaalidele andis sügavust teadmine, et enne meid on olnud sadu ja tuhandeid eestlasi, kes hukkusid vangilaagrites, süüdistatuna isamaa-armastuses. Niisama palju oli neid, kes langesid sundkorras võõrarmeedesse värvatuna, kusjuures kord nimetati «õigeks» pooleks Nõukogude, kord Saksa sõjaväge. Tegelikult asus nii Arhangelski tööpataljonis surnuks näljutatud kui Hitleri armee ridades tapetud eestlaste «õige pool» siin, Läänemere ääres.»

Tungal jätkab: «Raimo Kangro missa ei ole poliitiline, vaid humanistlik teos: see on pühendatud kõigile neile, kes ei saanud näha Eesti taasiseseisvumist. Teksti kirjutades mõjutas mind mu oma perekonnalugu: ema ja kahe onu saatmine Komi ja Mordva vangilaagritesse, tädi, kahe mudilasega onunaise ja 84-aastase vanaema Siberisse küüditamine – ja seegi, et vanaema põrm jäigi Novosibirski oblasti mulda… Me ei saa minevikku muuta, küll aga mäletada nii head kui ka halba ja mälestada neid, kellele saatus ülekohut tegi. Helilooja sooviks oli see, et teos ei masendaks kuulajat, vaid et traagika kõrval tunnetataks ka helgeid momente: meie oleme elus, meie teha on tulevik.

Missas kasutas Raimo Kangro nii kanoonilisi tekste kui minu Laulva revolutsiooni ajal sündinud luuletusi. Talle oli selles teoses mineviku ja kaasaja läbipõimumine väga oluline. Neli päeva enne saatuslikku äkkinfarkti kirjutas Raimo ühele noorele kolleegile: «Kui kõnelda rütmist, siis olen seisukohal, et rütm (või teatud ajalised perioodid) on elu ehk ole- mise aluseks.» Usun, et seda «olemise alust» tunnetab nii missas kui ka teistes Raimo teostes igaüks, kes neid kuulab – ükskõik, mis rahvusest, mis haridusega ja mis vanuses ta ka ei oleks.»