Eestil on vaja seisukohti ka muudes küsimustes peale Venemaa

Läbi aastate on Eesti välispoliitika kohta aeg-ajalt küsitud – kas meil on mingi selge visioon? Kas üldse peaks olema? Kas me teame ka millestki muust kui Venemaast? Kas peaksime? Välisministri kõne vastab peaaegu kõigile neile küsimustele.

Väikeriikidel on tavaks olla välispoliitiliselt pigem rahulik, minna kaasa üldise vooluga ja mitte eriti lärmi teha. Eesti on selles osas alati olnud nii ja naa, aeg-ajalt on mõned seisukohad ja ollakse üldiselt väga aktiivne. Väikeriikidel on ka harjumus leida oma nišš, midagi sellist, mis võiks olla n-ö nende teema. Ukraina sõda on Eestile toonud võimaluse olla aktiivne, olla teenäitaja, olla pildis. Välisministri kõne näitab, et see võimalus on vastu võetud ja plaanid on mitmekülgsed. Võib tunduda arusaadav, et Ukraina ja Venemaa on olulised, hingab viimane ka Eestile kuklasse. Eesti plaanid on aga laiemad, soov on olla pigem juhtiv riik, küsida ja teha ettepanekuid.