Rohkem kui 50 aastat pärast tütre sündi sai norralanna Rafteseth Dokken teada, et ta tuli sünnitusmajast koju vale lapsega – see tähendab, et mitte oma bioloogilise lapsega.
Seda oli raske tuvastada. Samas Norra tervishoiuasutused said veale jälile, kui tüdrukud olid teismelised, ent jätsid uurimise katki, sest lapsed elasid ja olid elanud väga heades tingimustes, vahendas Norra ajaleht VG.
Lõplik tõde hakkas päevavalgele kooruma siis, kui Dokkeni tütar Mona tegi täiskasvanuna geenitesti. NRK vahendas, et tütar oli mõelnud kõik need aastad, miks ta näeb nii teistsugune välja kui tema ülejäänud pere.
«Ma ei mõelnud kunagi, et Mona pole minu tütar,» ütles Dokken kohtus. «Ta sai nime minu ema jägi.»
50 aastat hiljem õnnestus Dokkenil oma bioloogilise tütrega kohtuda.
Nüüd nõuavad Dokken ja kaks naist, kes beebina sattusid oma mittebioloogiliste vanemate juurde, riigilt ja vastutavalt kohalikult omavalitsuselt kohtu kaudu kahjutasu. See on Euroopas väga haruldane juhtum, nentis NRK.
Kohtus on laual argument, et ametivõimud eirasid naiste inimõigusi ja varjasid teavet nende identiteedi kohta, vahendas ABC News.
NRK teatel üritavad aga riik ja vald kohtus argumenteerida, et nii pika aja peale pole võimalik enam tõestada, kuidas imikud vahetusse läksid ja kes on süüdi.
Naine, kes kasvatas teist last, teadis lastevahetusest juba ammu. 1981. aastal tehtud rutiinne vereanalüüs näitas, et tüdruk, keda ta kasvatas, Linda Karin Risvik Gotaas, ei ole bioloogiliselt tema sugulane.
Teda kasvatav naine aga asja edasi ei ajanud. Norra tervishoiuasutusi teavitati laste segiajamisest 1985. aastal, kuid nad hoidusid sellest teistele asjaosalistele rääkimast, kirjeldas ABC News.
Asja arutatakse praegu Oslo ringkonnakohtus. Lapsed sündisid 1965. aastal.