võib-olla ühel päeval kuulub Ultima Thule juba pärimusmuusika hulka

Nõnda pole ka ime, et publik Ultima Thule lugusid üha uuesti kuulata tahab, nii traditsioonilises kui ka intiimsemas ja mõneti ootamatumas võtmes. Ning seda Raul ja Marie Vaigla ning trompetist Tero Saarti publikule kontsertidega «Thulest viidud» pakuvadki.

Esimene «Thulest viidud» on juba välja müüdud, kuid kel ei õnnestunud piletit hankida, need ei peaks veel meelt heitma, sest välja on hõigatud ka teine kontsert, mis toimub samuti laupäeval.

«Nüüd on lisakontsert ka,» märgib Vaigla. «Samal päeval toimuvad kaks kontserti, nii et need, kes veel tahavad tulla, saavad pileti soetada. Muidugi on toredam mängida publikule kui tühjale saalile ja meid on vähe, nii et kui saalis on rohkem inimesi kui meid laval, on juba hästi.»

Kui Vaiglalt küsida, kas kontserdi populaarsuse võti seisneb tema meelest Ultima Thule aegumatus loomingus või ka bändi enda koosseisus, nendib muusik, et loodab nii heale vastuvõtule kui ka publiku uudishimule. «Kindlasti on paljudel inimestel huvi näha, mis toimub, sest nad tunnevad Ultima Thule loomingut. Küsimus ongi, mis nüüd teisiti on. Hiljuti tegime kaks kontserti Võrus ja Jõgeval, kus saime ka ise aimu, kuidas uus koosseis toimib – ja tundus, et tuli päris tore asi kokku. Need ootused, mis meil endal olid, täitusid,» sõnab Vaigla.

Eriliseks teeb «Thulest viidud» kontserdi see, et kui tavaliselt kõlab Ultima Thule puhul kaks kitarri ja trummid, siis nüüd ei ole ei kitarre ega trumme, vaid on trompet, bass ja laul. Vaigla sõnul muudab see kõla täiesti teistsuguseks, nii et ta isegi ootab põnevusega, kuidas publik selle vastu võtab.