Venemaa kasutab üha ulatuslikumalt piinamist

Piinamine on muutunud «vahendiks, millega lämmatada kodanikuruum, vaigistada kõik sõjavastased või teisitimõtlejad, kõik, kes ei nõustu Venemaa poliitika ja võimudega», ütles raporti autor Mariana Katzarova ajakirjanikele.

Katzarova, kes on ÜRO eriraportöör Venemaa inimõigusküsimustes märkis, et piinamist on riigis dokumenteeritud juba kolm aastakümmet.

«Kuid nüüd, pärast täiemahulist sissetungi, on sellest saanud kooskõlastatud strateegia,» ütles ta.

ÜRO Peaassambleele esitatud aruande kohaselt on piinatud nii ajateenistusest keeldujaid kui ka mobiliseeritud mehi ja sõjaväelasi, kes on keeldunud sõdimast Ukraina vastu.

Rindejoone lähedal on vähemalt 15 «mitteametlikku kinnipidamispaika», «hoitakse ja piinatakse» sadu inimesi, et neid karistada, seisab raportis.

Selles märgitakse, et Katzarova taotlused kohtuda Vene ametivõimudega ja külastada riiki «on jäänud vastuseta».

Järeldused põhinevad Vene õigusaktide läbivaatamisel, inimõigusrühmade, Vene advokaatide aruannetel ja analüüsidel ning ellujäänute, sealhulgas vene LGBTQ kogukonna liikmete ja vahepeal kodumaale naasnud ukraina kinnipeetute tunnistustel.

«Venemaa ametivõimud seisavad harva silmitsi vastutusega. Karistamatus on aidanud kaasa piinamise »normaliseerumisele« ühiskonnas ja vägivallakultuuri »legitimeerimisele«,» ütles ta.

Aruandes dokumenteeriti ka mitmesuguseid meetodeid, mida kasutavad õiguskaitseorganid, vangivalvurid ja vangid, kes tegutsevad valitsuse korralduse alusel.

«Jõhkrad meetodid… on mõeldud mitte üksi karistamiseks, vaid ka sihipäraseks alandamiseks ja püsivate nii psühholoogiliste kui ka füüsiliste traumade või isegi surma põhjustamiseks.»

Aruandes kritiseeriti ka pikaajalist üksikvangistust, nagu seda tehti opositsioonitegelase Aleksei Navalnõiga, kes suri polaarjoone taguses vanglas selle aasta alguses.